sellega midagi süüa ja annaks mulle ka, kuna see olevat mu viimne raha ja ma ei olevat eilsest saadik midagi söönud. Ta ei vastanud midagi. Järgmisel silmapilgul pöördus ta äkki mu poole ja ütles: «Kas usud, et neeger meid ära annab? Kisume tal naha üle kõrvade, kui ta seda teeb!» «Kuidas ta saab teid ära anda? Kas tema siis pole ära jooksnud?» «Ei! Vana loll müüs ta ära, ei jaganud minugagi, ja raha on läinud.» «Müüs ara?» ütlesin ma ja hakkasin nutma. «Oi, ta oli ju minu neeger ja see oli minu raha. Kus ta on? Tahan oma neegri tagasi sa«da!» «Noh, oma neegrit sa ei saa, see on kõik. Niisiis ära tönni. Kuule, kas sa meid ära annad? Pagan võtku, sind ei tohi usaldada! Kui sa julged meist sõnagi lausuda, siis . . . » Ta vaikis, kuid ma'polnud iial enne hertsogil nii koledaid silrni näinud. Virisesin edasi ja ütlesin:
ei tea, kus sõber on. Tead sa, kus ma olin? Ei? Aga vana teab, nuusutab ja teab. Nii kui nina juure pistis, kohe karjuma: ,,Sinder, sa tuled tüdrukute juurest!" Tema tunneb seda lõhna, oo, see vana tunneb! Tahad, ma võtan su teinekord kaasa? Aga ma näen juba su näost, et sa ei taha. Hea siis küll, ega ma peale ei käi, sest seal on raha vaja. Aga vana juttu selles asjas ära usu, tema hirmutab muidu. Tema hirmutab ja kohutab ikka muidu. Näituseks minugagi. Tema hoiatab poissa minu eest, ütleb, mina olla suli ja jumal teab mis. Aga mis olen ma teind? Ainult ühelt või teiselt pisut raha laenuks võtnud. On siis inimene sellepärast kaabakas, et ta laenab? Aga siis on ju see, kes laenu annab, ka kaabakas, sest ega mina ometi muidu võtta ei saa, kui teine ei anna. Eks ole nii? Räägin ma tõtt? Aga peaasi on ju, et laen ära maksetakse. Ja mina maksan omad laenud. Las ma aga saan tudengiks, siis maksab onu kõik mu võlad. Aga mis
annaabi.ee 
