aastal ,,Sirbis" oma loomingut.See oli tolleks ajaks juba pool sajandit kestnud proosa- ja luulevormis kirjutamist hõlmav üldistus. Raamtus ,,Põhjatähe pojad" on autor vaatluse alla võtnud oma soomepoisi-aastad. Seda teemat on ilukirjanduses ka varem käsitletud aga Viirlaiul on ütelda mõndagi, mis varasemad ütlejad on ütlemata jätnud või mida nad ütelda ei teadnud. Raamtu lähtekohaks on vägivald, mis eesti rahvale Teises maailmasõjas osaks sai. Väga omal kohal on, eriti minuealist lugejat meeles pidades, raamatut alustav ,,Eellugu" -- konkreetne meenutus sündmustest ja olukordadest, millest Soome-minek välja kasvas. Mõjuvalt on raamatus edasi antud Eesti aja sündmuste dramatism ja kuhjumine. Minu jaoks olid viimased poolteistsada lehekülge raamatust kõige köitvamad. Raamatu põhiväärtuseks on minu arvates rikas mälu ja eestlaste ajaloo meeldetuletamine.
lasteaiaealised jõmpsikad võivad teha ja öelda, mida ise tahavad? Mis saab siis, kui lapsevanemad arvavad, et lastest hoolimine tähendab olla neile paks rahakott, millega omakorda võimaldatakse enda lastele head elu? Rohkem mänguasju, komme ja vähem karistamist ning pahandamist. Mõeldes enda lapsepõlvele, tulevad mulle meelde toredad mälestused, mis on seotud nii perekonna kui ka sõpradega. Minu naabriteks olid sugulased, kelle peres kasvas ka kaks minuealist last- mängukaaslased olid mul alati olemas. Siiamaani on tore meenutada ja naerda, et mida kõike me korda oleme saatnud. Nädalavahetuseti olin väga tihti ka vanaema juures. Ta viis mind igale poole ja ostsis head-paremat, õigupoolest lausa hellitas mu ära- seda muidugi mitte tänapäeva mõistes. Suviti olin tihti maal . Võin öelda, et minu lapsepõlv on lausa kadestamist väärt. Tihtipeale näen enda ümber vanemaid, kes on enda lastega lausa hädas- näiteks
annaabi.ee 
