tüse koljat, väljaõmmeldud pluusis, juuksetutt langeb mütsi alt laubale, ühes käes on tal raamatupakk, teises jäme, jändrik kepp. Tema taga läheb õde, samuti raamatutega. "Kuid sina, Mihhailik, pole seda lugenudki!" vaidleb õde valjusti. ,,Ma sulle ütlen ja vannun, sa pole seda üldse lugenud!" ,,Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!" kisendab Kovalenko, põrutades kepiga vastu kõnniteed. ,,Ah, mu jumal, Mintsik! Mis sa ometi vihastad, meil on ju põhimõtteline jutt." 3 ,,Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!" kisendab Kovalenko veelgi kõvemini. Ja kodus, kui aga mõni kõrvaline isik juures on, samasugune lahing. Võib arvata, et säärane elu tüütas ära, oleks tahtnud oma nurka, ja Varenka aastaidki tuleb arvesse võtta; selles eas pole enam aega valida, lähed ükskõik kellele, kas või kreeka keele õpetajale
annaabi.ee 
