mitmekesisust elupaikades, kus halvenenud elutingimused on viinud vastava elupaiga hülgamisele kohalike liikide poolt (Sobel & Dahlgren, 2004). Merekaitsealade võrgustikud suudavad võrreldes üksikute kaitsealadega paremini kaitsta ekspluateerimise käigus kurnatud ökoloogilisi protsesse. Potensiaalsed kasutegurid on võtmeliikide rohkuse säilitamine, ökosüsteemi vastupidavuse suurendamine erinevate stressifaktorite suhtes, mida püütakse saavutada häiringute minimaliseerimisega, toiduahela ja troofiliste struktuuride säilitamine ning looduslike protsesside jätkusuutlikus. Samas üritatakse säilitada ka kvaliteetseid toitumisalasid kaladele, mis takistab eluslooduse suhtes hoolimatute majandustegevuste arendamist (Sobel & Dahlgren, 2004). 10 Lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele kujutab ka kliimasoojenemine endast uut ja väga tõsist ohtu merekeskkonna ökosüsteemidele
Mis on uimastipreventsioon? Mõiste preventsioon, mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest prae (`ette') ja venire (`minema'), tähistab millegi vältimist, ärahoidmist, tõkestamist ja ennetust. Uimastiproblemaatika haarab endasse kolm olulist teemat uimastite nõudlus, uimastite pakkumine ja kahju, mis on seotud kas uimastite tarvitamisega või uimastiäriga. Preventsioon tegeleb eeskätt uimastite nõudluse vähendamisega, olles samas seotud ka kättesaadavuse piiramise ja kahju minimaliseerimisega (Kariis, 1998; Stel, 1998). Uimastipreventsioon hõlmab kõiki uimastitarvitamisega seonduvaid probleeme, nii tervisehäireid, sotsiaalprobleeme, kuritegevust, õppeedukuse langust, töövõime kaotust kui muudki. Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO on jaotanud uimastpreventsiooni kolmeks tasemeks: Esmane ehk primaarne preventsioon on suunatud neile, kes uimasteid ei tarvita, see seisneb peamiselt uimastite tarvitamisest organismile