Pseudoteadus ei ole teaduslikult seletatav seda ei saa uurida empiiriliselt ning ta ei põhine faktidel. See on seotud maagia ja religiooniga. Mina pooldan nii empiirilist teadust, kui aprioorset, sest ma usun kõike seda, mida ma ise näinud olen või tundnud olen. Arvan, et Maailmas ei saa keegi midagi kindlalt teada, kui nad seda ise tundnud pole. Mida on meil üldse võimalik teada? Tänu millistele eeldustele ja tingimustele on mingitlaadi teadmised võimalikud? Samas usun ka, et mingeid teadmisi on võimalik faktide põhjal teada, selliseid mis on teadlaste poolt ära tõestatud. Elus, aga ei saa me kõiki asju tõestada. Võib-olla saame, aga see võtab veel aastaid, aastasadu. Mõni asi jääbki meile mõistatuseks, mida ei suuda keegi tõestada. Siis jääb inimestel lihtsalt üle, kas uskuda või mitte, käia oma südame hääle järgi.
oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres. Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus (poiesis). Loomingu liikidest on surematusele kõige lähedasem tarkust püüdlev looming, st kaunid kõned ja filosoofilised mõtted. Kunstilooming, kogu käsitöö jms on kaduv nagu kogu looming, mis vajab meediumiks mingitlaadi kehalisust või ka ihulisust (laste sünnitamine kui looming). Dialoogis "Phaidros" täiendab Platon "Pidusöögis" antud filosoofi kirjeldust ja veenab, et filosoof on oma armuiha suunanud kehade ilu asemel hingelisele ilule (vt platooniline armastus). Filosoofi püüdlus hingelise, st tõelise ilu poole põhjendatakse müüdiga hingede taassündimisest. Kehaline ilu tekitab Platoni järgi
kohta. Kuid üks komponent on igas niisuguses individuaalses maailmas kindlasti esil – see on inimene ise. Vaevalt on ettekujutatav olukord, kus inimest tema enda mina, tema isiklik käekäik ei puudutaks. Niisiis, kuigi kõik need individuaalsed minad on üksteisest ehk erinevad, on suhe oma minasse midagi, mis iseloomustab inimlikku maailmamõistmist üldiselt. Selle kohta üteldakse, et inimene on eneseteadvusega olend, st. ta võib omada suhet ja tal ka tuleb omada mingitlaadi suhet iseendasse ja, sellest suhtest lähtudes, ümbritsevasse maailma. Olemist, millesse inimene suhtub kui iseeenda olemisse, on filosoofias nimetatud eksistentsiks. Nüüd võiks siis juba anda kokkuvõtva formuleering selle kohta, mida antud kursuses mõistega maailmamõistmine silmas peetakse. Maailmamõistmine on inimese teadevolek iseendast, ümbritsevast keskkonnast, oma tegevuse otstarbest ning sellest tervikust, mis kujuneb seostest nende komponentide vahel ja sees.
annaabi.ee 
