Nimi Kunstinäituse külastamine. Külastasin Pärnu Linnagaleriis Kontserdimajas Aida 4 Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitust. Teemavalik on tingitud püüdest kombata oma juuri tänapäeva aina ühenäolisemaks muutuvas maailmas. Meie rahvuslik pärand. Kuidas see pärand oma töös nähtavaks teha, ongi näitust läbiv mõte. Nii joonistub välja ka põgus ülevaade sellest, milliseid teid avab klaas kui materjal tänapäeva kunstnikule minevikumaailmast kõnelemisel. Oma töödega esinevad: Ivo Lill, Rait Prääts, Kristiina Uslar, Eeva Käsper, Tiina Sarapuu, Pilvi Ojamaa, Vilja Volens, Maret Sarapuu, Katrin Tuhkmann, Malle Hallimäe, Kairi Orgusaar, Heli Press, Riho Hütt, Kristi Ringkjob, Karin Mölder, Kairit Annus, Piret Ellamaa ja Maarja Priks. Mina kirjutan lahti vaid nelja kunstniku tööd mis mulle kõige rohkem silma hakkasid ja meeldisid. Esimene oleks Maarja Priksi töö ,,Vabadussammas". See sümboliseerib Eesti
Kui ei lase endale üldse naiselikkust ligi saad olla üleni mentaalne. Heatis ideaalne mõrvar Räppmuusika – samastumine masinatega Kuidas keha kaitsta võimaliku sissetungija eest, mis on inimlik nõrkus ja seega oht. Henry Rollinsi näide. Tema erijoon see et on muskulaarne, räägib loo sellest kuidas kehasse tungib sissetungija – liar. Inimene, kes elab ratsionalismiajastul on selge, et valgustusest saadik see inimene on jätnud maha teatud arusaama maailmast. Oskame üle olla minevikumaailmast, animistlikust maailmast. Minevik ei tule tagasi, see on mõtlemise loogika tüüp. Antropoloogiline matriks – Latour Inimese eksistents kus loodus ja kõik see mida inimene lõi kuulusid ühte kujuteldavasse terviklikku ruumi, kõik suhtlesid omavahel. See mida inimene ise ehitas, mingid tööriistad, taimed, loomad, inimese seksuaalelu, asusid ühes samas kujutletavas ruumis, mida nim antropoloogilises maatriksis. Ei olnud sellist vahetegemist nagu nüüd. Kõik nähtused olid nn
annaabi.ee 
