"Kaugekõne" K. A. Hindrey
Hindrey
,,Välkvalguses" puudub üldse süzeeline konflikt. Siin ainult kirjeldatakse ja arutletakse. Ei
juhtu mitte midagi ootamatut, mitte midagi klassikaliselt novellilikku.
Hindrey novellitehnika eripäraks on see, et ei ole intriigi, ei ole tõusu. See sobib täielikult
vabavormilise novelli poeetikasse. Kogu aeg nagu ei sünniks midagi ja ometi tead, et samal
ajal siiski midagi toimub. Hindrey rõhutab siin ühelt poolt sündmuse pidevat minevikulisust.
Kõik oluline on juba sündinud, kuid kujutatava novelliolevikuga ometi veel kuidagi seotud ja
ajendab seetõttu mõtlema, meenutama, eritlema, väikest viisi tegutsemagi. Kõige eredamalt
ilmneb see novellides ,,Välkvalgus" ja ,,Isa". Viimases arutab kirjanik oma suhteid isaga ning
visandab kõrvale õemees Hermann Krugi portree. Hindrey jutustab meelsasti esimeses isikus
ning tihti ta novellid lähtuvadki mingist autobiograafilisest seigast, nagu ,,Isas".