Kirjandus 1) peegeldab minevikku ja 2) uurib minevikusündmuste kujutamise vahendeid ja võimalusi, uurib minevikulisuse, möödunu kogemust tervikuna Ajaloolise ilukirjanduse anakronistlikkus (olevikulisus) 1 pinnaline anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil, a la valed nööbid, parukamoed vms) 2 sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused, nt viktoriaanliku perioodi ülekirjutused steam-punk romaanides, naiskirjanduses jm – nn uusviktoriaanlik suund, Sarah Waters „Fingersmith”, 2002) Traditsiooni kinnitav suhe minevikku on kollektiivset mälu loov jõud, see on indiviidi ühiskondliku eksistentsi raam. Traditsiooni loovad ka kirjandusteosed (nt meie ettekujutused muinasajast, vabadusvõitlusest, taluelust jms)
ajaloolise tegelikkuse täielik edasiarendamine on võimatu, sest ka minevikust kirjutades lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest. Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)). Näide: Andrei Hvostovi näidend ,,Henrik" (2006) Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis. Suundumused: 1. Lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik ,,Maria Siberimaal", Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat ,,Minge üles mägedele", ,,Harala elulood"). Eesti kirjandusest leiame uutmoodi ajaloolist proosat juba nõukogude okupatsiooni lõpuaegadest ja 1990
annaabi.ee 
