„Lolita“ Vladimir Nabokov
Nabokovi Tamara jäi alati lapsepõlvearmastuseks, millekski, mida üks inimhing kogeb nii või
teisiti. Inimestena me ju teame, et need lõõmavad tunded ühel hetkel mööduvad ning elu tuleb
peale. Me kasvame nendest asjadest välja ja vaatame tagasi pigem mingi teatava õnnetundega,
et taolisi kauneid hetki üldse kogeda võisime. Humbert Humberti saatus on küll hoopis
kurvem, sest tema jaoks ei jäänud see mitte ainult minevikuarmastuseks, vaid millekski, mis
viis ta täpselt nii kaugele, et ta sooritas ühe kuriteo teise järgi. Humbert ise lausub need
sõnad: ,,.. tema oligi see haldjas, kellega kohtumine eluhakul sai mulle saatuslikuks."
Ilmselt ei tea keegi ja ka mitte Humbert Humbert ise, kas Annabeliga mitte kohtumine oleks
midagi muutnud. Kui juhuslikult oleks see lapsepõlvearmastus lõppenud millegi muu ja mitte
tüdruku surmaga, kui noor Humbert oleks saanud kõik oma ihad selle noore tüdruku peal
annaabi.ee 
