A.dumas Kolm musketäri terve raamat
hammaste. «Ole rahulik, vilets
540
äpardunud munk, vaene ärganud soldat, kes sa oma mundri oled teinud
mungakuuest.»
«Muide,» ütles lord Winter uksekünnisel peatudes, «ma loodan, et ebaõnnestumine ei
ole röövinud teilt söögiisu. Maitske kanapoega ja kala, minu ausõna, nad ei ole
mürgitatud. Ma olen oma kokaga väga rahul ja kuna tema nimi ei seisa minu testamendis,
siis on tal minu täielik usaldus. Tehke nii nagu mina. Nägemiseni, mu armas õde, kuni
teie järgmise minestuseni.»
See oli enam, kui mileedi suutis taluda: ta käed tõmbusid rusikasse, ta kiristas kõlatult
hambaid ja jälgis silmadega ust, mis sulgus lord Winteri ja Feltoni järel. Kui ta oli üksi
jäänud, haaras teda uus meeleheitehoog. Ta heitis pilgu lauale, nägi seal helkimas nuga ja
haaras selle järele. Kuid ta pettus rängalt -- nuga oli ümmarguse otsaga ja tehtud
painduvast hõbedast.
Praokil ukse vahelt kostis naerupahvatusi ja uks avanes uuesti.
«Ah-hah-haa!» naeris lord Winter