A.dumas Kolm musketäri terve raamat
XXVII KLASSIKALISE TRAGÖÖDIA VÕTE.
Mileedi vaikis hetke, simitses kuulavat noormeest ja jätkas siis jutustamist.
«Peaaegu kolm päeva polnud ma söönud ega joonud ja ma kannatasin hirmsaid piinu.
Vahel tundus, et mingi pilv vajus mu laubale ja looritas mu pilgu, ma hakkasin nägema
viirastusi.
Saabus õhtu. Olin nii nõrk, et võisin iga hetk mines-
580
tada, ja iga kord kui mu mõistus hakkas kaduma, tänasin jumalat, sest arvasin, et nüüd
tuleb surm.
Ühel minestusehetkel kuulsin, et uks avanes. Hirm tõi mu meelemärkusele.
Ta astus mu tuppa ühe maskeeritud mehe saatel; ka ta ise kandis maski. Kuid ma
tundsin ära ta sammud, tundsin ära ta hääle ja imposantse välimuse, mis oli talle põrgust
kaasa antud inimkonna hukatuseks.
«Noh, kas olete otsustanud anda tõotuse, mida teilt nõudsin?» küsis ta minult.
«Te ise ütlesite, et puritaanid on oma sõnas kindlad. Minu tõotust te juba kuulsite:
annaabi.ee 
