Äike
E.
Kennelly. Nad leidsid, et umbes 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast
peab olema elekterit juhtiv õhukiht, mis peegeldab kosmose poole
suunduvad raadiolained maale tagasi. Tänapäeval nimetatakse seda
õhukihti ionosfääriks. See ongi nn atmosfäärielektri-taevas.
Kuidas aga elekter äikesepilvest jõuab ionosfääri? Pilvedest
ülespoole löövad välke pole ju nähtud. Probleem jäi kauaks
lahenduseta . 1989. aasta 6. juuli öösel testis Minesota ülikooli füüsik
Robert Franz öises preerias uut ülitundlikku videokaamerat. Lindile
jäid tähed ja kauge äikese välgussähvatused, nendele lisaks aga
ootamatu üllatus: kauge äikesepilve kohal sähvisid üles ionosfääri
poole valgussambad, mis ei olnud ei välgud ega virmalised. Seda
tüüpi kuni 90 kilomeetri kõrgusele ulatuvad punaseid elektrilahendusi
kutsutakse nüüd spraitideks(ingel sprite- haldjas).Kui spraite uurima