Eestis on hinnanguliselt 500-600 tuhat hektarit alasid, millel on looduslikke eeliseid olla toomismärgalad. Põllumajanduslikku tootmisse on üritatud neist rakendada osa need on kuivendatud alad. Praegu on poldrite ja muude kuivendatud alade toidutootmise mõttes põllumajanduslikus kasutuses hoidmine liigkulukas. Paljudes kohtades ka võimatu. Enamgi veel; endised liigniisked alad, mida on kuivendamisega üritatud muuta põllumajanduslikeks, toodavad mineraliseerudes süsihappegaasi peaaegu samapalju kui põlevkivijõujaamadki. Maksimaalne teoreetiline biomassi tootmise potentsiaal, mis on Eesti liigniisketel või niisutamisega taastatavatel potentsiaalsetel märgaladel, vastab ligikaudu 20 TWh primaarenergiale, mille abil oleks võimalik käitada kuni 900 MW ulatuses hajali paiknevaid jõujaamu, mille elektritootmise kasutegur oleks 20%. (Strandberg jt 2000). Eespool mainitud tsitaadi autorid on välja arvutanud nii sellise keskkonnareformi teostamiseks
mille põhinäitajaks on lagunemisaste. Kui kasvupinnasele lisatud orgaaniline aine (näiteks turvas, poolvalminud kompost või puulehed) on täielikult lagunemata, siis parandab ta küll õhustatavust, kuid selles leiduvad ained ei ole taimedele kättesaadavad; lagunemata või vähelagunenud materjal vähendab ka kasvupinnase kandvust. Lisaks kaasnevad lagunemata või vähelagunenud orgaanilise materjali kasutamisega järgmised riskid: Lagunedes (mineraliseerudes) väheneb orgaanilise aine maht, mistõttu istutusala või istutuskoht tiheneb ja vajub. See omakorda põhjustab õhu- ja veerežiimi halvenemise juurepiirkonnas ning puude puhul ka juurekaela lubatust sügavamale sattumise. Lagundades orgaanilist ainet tarbivad mikroorganismid juurepiirkonnast ära hapniku ning eritavad lõppsaadusena lisaks süsihappegaasile ja veele veel ka metaani. Seetõttu tekib juurtele sobimatu anaeroobne keskkond
annaabi.ee 
