4 Soo kujunemine. Eesti loodeosa suurim soostik, mitmekesine ja omanäoline Läänemaa Suursoo on geoloogiliselt arengult küllalt noor: tema kujunemine algas Litoriinamere transgressiooni alal väikeste laguunjärvekeste soostumisel, mis hiljem merelise ja tasandikulise asendi tõttu jätkus kiire pealetungiga mineraalmaale (Trass 1955). Litoriinamere taandumise käigus vabanes mere alt savikas tasandikuline ala koos arvukate laguunjärvedega ("Eesti maastikud"; 2008). Mere taandumise järel kujutas Lääne-Eesti madalik laialdast tasandukulist ala, mille lähtekivimiks olid valdavalt vettpidavad savid, liiv- ja viirsavid (Läänemaa loodus, 1998). Esines arvukalt lahtesid, mis maastumise käigus muutusid laguunideks ning kasvasid peagi kinni. Toitainevaeste liivade
Üheaegselt järvemuda settimisega asustavad veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed, mille surnud osadest mood turbakiht. Madalaveelistes ja lamedakaldalistes järvedes toimub kinnikasvamine tavaliselt kogu kaldavööndil järve põhjast pinna poole, sügavatel ja järskude kallastega järvedel algab aga kinnikasvamine õõtsikuna tavaliselt järve tuulevaiksemal kaldal ja veepinnalt põhja poole. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritevale mineraalmaale. Mineraalmaad on meil soostunud ka mulla arengu tagajärjel, mulla pikkaajaline leetumine ja gleistumine. Mineraalmaade soostumisel etendavad olulist osa kliima ja pinnamood. Ka mineraalmaad on turbalasundi paksenemise tottu arenenud siirdesooks ja siis rabaks. Raba on algul tavaliselt kaetud männimetsaga, mille kasv mullaviljakuse pideva languse tõttu muutub nigelamaks, aja jooksul asendub rabamets puisrabaga ja viimane lagerabaga, mis on soo arengu viimane järk.
annaabi.ee 
