Marie Mürk
Pilve vahelt vargsi ent
järjekindlalt
ründava päiksekiirega. Pealesuruva hallusega, mis üha kiiremini
läbipaistvaks
muutub. Külmaga, mis kusagil on. Kas nende ümber või sees või kellegi jutus.
Kuhugi minna on kaugel ja vaja.
Nad on hommiku omad. Võib veel pisut end petta kusagil pimedas
keldrikorrusel
olevas baaris, kuhu linna ärkamine jõuab hilinemisega. Aga miski sunnib
kiirustama koju või teiste omasuguste juurde, et mitte kohtuda tööle
minejatega.
Sest neil pole omavahel millestki rääkida.
Üleeile
Su silmad on ehk sinised, huuled punased ja nina klassikaline.
Surun ennast sügavamale su kuklasse ja tunnen. Su silmi, huuli, nina,
varbaid.
Järgmine peatus on minu.
Igale poole, kuhu ma vaatan, on sinu juuksed. Klassikalised.
Huvitav, millega sa neid pesed. Hea on hingata. Midagi tuleb meelde.
Kas sa tunned, kui ma puhun?
Tunned küll, sa liigutad.
Ära tõmble nii närviliselt, sa pead nähtavasti kaugele sõitma.
annaabi.ee 
