Enn vetemaa
Moraali suhtelisuse, fenomen tuleb
tegelastel esile eeskätt siis, kui nad oma refleksioonides püüavad pääseda enesesüüdistustest. Ajuti
heidavad nad kõlbelised kategooriad aga hoopis kõrvale, puhastavad olemise hinnangulisusest, peamiselt
siis, kui mediteerides asuvad igaviku seisukohale, teispoole head ja kurja.
Niisiis võib minavormi järjekindel kasutamine tõepoolest tähendada kõlbelist relatiivsust. Ent kõlbeline
relatiivsus minavormilistes teostes ei tähenda selle identifitseerumist autoripositsiooniga. Uuemas proosas
taandub autor allteksti või saavad tema maailmavaate ja hoiaku väljendajaiks teose kui terviku
arhitektoonikast väljakasvavad suuremahulised üldistused. Nüüdisproosa jätab lugejale suurema iseseisvuse
ja vabaduse hinnangulisteks suhtumisteks. Tegelikult on see vabadus siiski näiline ja piiratud, sest kuigi autor