Enn vetemaa
või koguni võimatuks, siis tavatsetakse autorile ette heita liigset leebust, tegelastele kaasatundmist või isegi
nende õigustamist, väljavabandamist. Tegelikult tähendab see lihtsalt kirjanduse ühe funktsiooni, nimelt
tunnetusliku, täielikku realiseerimist ja teise funktsiooni -- didaktilismoraliseeriva, kõrvalejätmist või koguni
alavääristamist, orienteerumist «targale lugejale». Aga küsimus on ka selles, kui järjekindlalt autor käsutab
võimalusi, mida pakub minavormilises proosas peituv seespoolne vaatepunkt, eriti niisuguste nähtuste
kujutamisel, mida tavapäraselt antinähtusteks ehk negatiivseteks nähtusteks on nimetatud. Just selliste
kujutamisobjektidega identifitseerumine, nende vaatepunktilt lähtumine lubab minavormilisse proosasse tuua
põhimõtteliselt uut, anda sisuliselt uue käsitluse antinähtuste olemusele, kurjuse toimele ühiskonnas.