Enn vetemaa
põhimõtteliselt uut, anda sisuliselt uue käsitluse antinähtuste olemusele, kurjuse toimele ühiskonnas.
Varasem kirjandus, toetudes inimlikule kogemusele, paigutas antinähtused tegelase sisemusest väljapoole,
pahelisus esines seal kui vaenulik akt, mistõttu seda võidi käsitleda eeskätt didakülismoraliseerivalt. Kui
nüüd aga autor kujutab antikangelast mitte üksnes puhtvormiliselt minapositsioonilt, vaid ka tegelast otsekui
tema seesmises olekus tabada püüdes, siis avanevad needki inimloomuse kihid, mis argises suhtlemises või
välisest tegelikkusest lähtuvas kujutamisviisis ei pruugi üldse esile tulla. Kui seespoolset vaatenurka
järjekindlail rakendada, siis muutub antinähtus ühemõõtmelisest mitmemõõtmeliseks, samastub
vaatepunktiga, kuni jõutakse nähtuse defineerimatuseni, selle kadumiseni tunnetusteoreetilises plaanis.
annaabi.ee 
