"Kaugekõne" K. A. Hindrey
Kust tahes alustades jõuab ta ikka
lõppu kord n-ö sirgjoones minnes, kord põigates siia-sinna ja ümberringi ekseldes. Hindrey
vaatab ilma ja inimesi omaenese silmadega ja omaenese temperamendi läbi nii, et tulemus on
huvitav, köitev, lausa põnev ka siis, kui me kõigega ei nõustu.
K. A. Hindrey on läbi ja lõhki konservatiiv. Tema novellides on tähtsal kohal sündsus,
kasvatus, traditsioon vastandudes mõistuse, loomulikkuse ja alasti tõega. Paljudes novellides
on autor minajutustajana ise kohal. Sel juhul kasvabki novell autori hinnangutest teatavale
inimtüübile, situatsioonile, probleemile, mida ta käsitleb sageli täiesti ootamatust
vaatenurgast. See käsitelu on täis psühholoogilist eritlust, mis ei väsita ega lähe igavaks. Kuid
autor asetavat ennast ainuõigena ümbruskonnast kõrgemale. Hindreylik tegelane on härra,
kuid mitte enesestmõistetavalt ja paratamatult, vaid sihilikult ja isegi teatava pingutusega.