Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu"
valvama. Hüljates seega teesi igavesest vabadusvõitlusest mis andis sisu Ivan Orava elule ning
lubas isegi "Rehepapi" toapoiss Intsul kuulutada: "Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga
Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!" ning sõlmitsedes mineviku
tulevikust lahti, tühistab "Ussisõnad" seeläbi ajalooteadvuse ühe olulisema eelduse: järjepidevuse
oleviku ja mineviku vahel. Minevik kuulub ainult minevikule ja minajutustajale: "Ma rändasin ajas
ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgemist".
"Ussisõnades" pole ent ainult tulevik minevikust eraldatud, vaid ka ajalookulg ise ei kehasta mitte
progressi, vaid hoopis regressi ehkki Leemeti sõprade, viimaste inimahvide Pirre ja Räägu
pajatused toovad tsiviliseerumisprotsessi kriitikasse ka elutervet kõrvalpilku. Sest nende väitel "Ei
alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga
annaabi.ee 
