Antud hetkel see tõesti vähendas rahvuskonflikti eskaleerumise võimalust, kuid samas propageeris mõtteviisi, nagu vene rahvusest kodanikud ei võikski kasutada oma põhiseaduslikku õigust avalikele kogunemistele. Baltimaad või Balkan? Seega "pronksiööle" järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Milosevii väidetest, et Kosovo puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid "meie isamaas". Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja hüüatustele "äravalitud rahvast", kes astub vastu oma saatusele. Tekkisid enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii Serbias, Horvaatias kui Bosnia-Hertsegoviinas tugeva "rahvusliku
Mägedes jätkus vastupanu 1926.aastani. Taasiseseisvumine 1992.aastal toimunud referendumil Serbiaga ühinemise üle 1992.aastal anti 96% häältest föderatsiooni poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami- ja katolikuusulised vähemused ning ka mõned õigeusulised montenegrolased boikoteerisid referendumit. Valitsus jätkas sellest hoolimata iseseisvusmeelset poliitikat. Alates 1996. aastast asus Milo ukanovii valitsus Montenegrot Serbiast, mis siis oli veel Slobodan Milosevii võimu all, mitmes suhtes de facto isoleerima. Montenegro rakendas sõltumatut majanduspoliitikat ja võttis kasutusele Saksa marga. Hiljem võeti käibele euro, kuigi Montenegro ei kuulu eurotsooni. 13. jaanuaril 2002.aastal kogunes pärast seda, kui keelati vana-aastaõhtu tähistamine Juliuse kalendri järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku identiteeti. See sündmus sai nimeks Serbia vana- aastaõhtu.
annaabi.ee 
