lahust. Tiitrimist jätkatakse kuni ff värvib lahuse roosaks. Selleks ajaks peab olema fikseeritav tiitrimistulemustes kaks pH hüpet. Tiitrimiskõvera kaudu määratakse esimene lõpp-punkt ja arvutatakse selle kaudu fosforhappe algproovi kontsentratsioon arvestades lahjendust. (Niipalju kui esimeseks lõpp-punktiks oli kulunud KOH moole nii palju oli tiitritavas lahuses fosforhappe moole.) Tiitrimiskõvera joonistamisel kasutatakse millimeetripaberit ja lõpp-punkt määratakse graafiliselt. Kui fosforhape on tiitritud korratakse protseduuri ,,reaalse" prooviga. Selleks võib olla näiteks Coca-Cola jook. Jooki ei lahjendata vaid sellest võetakse 50 ml keeduklaasi ja viiakse läbi tiitrimine. Samuti ei lisata joogile indikaatorit ega jälgita värvusreaktsiooni jälgitakse ainult hoolikalt lahuse pH muutusi. Kui esimesel katsel ei õnnestu detekteerida tiitrimiskõvera hüppeid, siis korratakse katset värske portsu
järgijaid nagu Boulez, Ligeti jt, ta jäi elu lõpuni teisitimõtlejaks. Tema helikeel on kordumatu, jäljendamatu. Kohati võib seda liigitada 1960ndate sonorismi hulka, st erilised mänguvõtted ja tämbrinüansid on esiplaanil, kuid Xenakis lõi kõla ja muusikalise materjali organiseerimiseks ülikeeruka süsteemi, mis põhineb matemaatika ja arhitektuuri seaduspäradel. Ise on seda nim stohhastiliseks printsiibiks (kr.k. vastupandamatult eesmärgi poole püüdlev). Komponeerimisel kasutab millimeetripaberit! Samas, Xenakise enda sõnul püüdleb tema muusika meta-kunsti poole, st tahab ületada komp.tehnilise ja ka muusikalise tasandi, soovides muutuda pigem poeesiaks. Märksõnad: sageli hiigelsuured orkestrikoosseisud, palju teoseid orkestrile, koorile ja ansamblile, sh palju löökpillidele ja klavessiinile; ülikeerukad rütmistruktuurid, mitte-oktavilised heliread (vanakreeka ja mitte-euroopa muusika eeskujul), erilised mänguvõtted, mikrointervallika,
2. Lülitage valgusallikas sisse. Veenduge, et klaasplaat on (vt joonist 14.2) valguskiirte suhtes ca 45o nurga all. Kui see nii ei ole, siis tuleb klaasplaat vastavasse asendisse pöörata silma järgi. Jälgige, et klaasplaadilt peegeldunud valgus satuks mõõtemikroskoobi lauale kohas, mis asub otse objektiivi all. 3. Teravustage niitristi kujutis okulaari nihutamise või keeramisega. 4. Asetage mõõtemikroskoobi aluslauale tükk millimeetripaberit ning teravustage mikroskoop sellele objektiivi pööramisega või mikroskoobi toru nihutamisega. Hiljem peavad umbes samas tasapinnas tekkima Newtoni rõngad. 5. Eemaldage millimeetripaber ning asetage mõõtemikroskoobi lauale juhendaja poolt antud komplekt (klaasplaat + lääts). Komplekti nihutamisega mikroskoobi laual püüdke leida asend, kus on näha Newtoni rõngad. 6. Kruvinihuti (kruviku) keeramisega viige niitrist rõngaste tsentri kohale, kontrollides ühtlasi,
annaabi.ee 
