Jaapani välisministeeriumi esindaja võis põhjendada vallutuste vajalikkust mitmeti, kuid 1930. aastatel oli Jaapani välispoliitika suunatud laialdasele territoriaalsele laienemisele Aasias. Jaapani imperialistlikud ambitsioonid olid tugevalt seotud sooviga saavutada majanduslikku ja poliitilist domineerimist piirkonnas ning leida ressursse ja turgusid, et toetada oma kiiret tööstuslikku ja sõjalist arengut.
Võimalikud põhjendused, mida Jaapani välisministeeriumi esindaja võis kasutada, võisid hõlmata:
Majanduslikud põhjendused: Jaapan võis väita, et vallutuste kaudu saadakse juurdepääs olulistele loodusvaradele, nagu nafta, metallid ja muud ressursid, mida Jaapan vajas oma tööstuse ja sõjalise võimekuse säilitamiseks ja laiendamiseks.
Poliitilised põhjendused: Jaapan võis väita, et laienemine Aasias aitab kaasa stabiilsusele ja kaitseb Jaapani huve piirkonnas. Samuti võisid nad püüda õigustada end kui Aasia juhti või kaitsejõudu, kes aitab kaasa piirkonna arengule ja kaitseb seda läänemõjude eest.
Ideoloogilised põhjendused: Jaapan võis väita, et nad levitavad Aasias omaenda ideoloogiat ja kultuuri ning aitavad kaasa piirkonna tsivilisatsioonilisele ja kultuurilisele edule.
Need põhjendused olid sageli propagandistlikud ja poliitiliselt motiveeritud ning peegeldasid Jaapani agressiivset välispoliitikat ning soovi laiendada oma mõju ja territooriumi Aasias.