saadab pidevalt välja tugevaid signaale. Kui need signaalid ,,põrkavad" kokku õhusõidukiga, peegelduvad need tagasi. Seire andmete protsessor arvutab välja vastavalt ajale, mis kulub peegeldamiseks, ja suunale, kust signaal tagasi peegeldub, õhusõiduki täpse asukoha. Seireinfo saadetakse otse lennujuhtimiskeskusesse, kus see kajastub lennujuhi tööpositsioonil. (ICAO, A Guide to Global Surveillance, 2014; 14) Seda radari tüüpi kasutatakse peamisselt militaarstruktuurides (nt Eesti õhuväe allüksuse õhuseiredivisjon avastab väljalülitatud transponderiga õhusõidukeid) ja lennuvälja pinnaseireks. (ICAO, A Guide to Global Surveillance, 2014; 14) Primaarradari suurimaks eeliseks on mittekooperatiivsete õhusõidukite avastamine. Seetõttu nimetatakse PSR-i ka iseseisvaks seireseadmeks. See tähendab seda, et mitte ükski seireseade ei saa olla nähtamatu lennujuhtimiskesusele. See on ainuke seda tüüpi
sagedusega (herts, sagedamini megaherts – MHz). Pikklaine (LF) – raadiolainete piirkond, kus lainepikkus on u 1–10 km (sagedusvahemik 300-30 kHz). Pikklained levivad pinnalainetena lainejuhtmes, mille moodustavad maapind ja ionosfäär. Feeding’ut pikklainetel peaaegu pole. Et sumbumus lainepikkuse kasvades väheneb, on pikklainel piisavalt võimsa saatja (mõni MW) korral võimalik isegi globaalne side. Pikklainet rakendatakse ringhäälingus, raadionavigatsioonis ja militaarstruktuurides. Kesklaine (MF) – raadiolainete piirkond, kus lainepikkus on u 100–1000 m (sagedusvahemik 3000–300 kHz). Päeval on kesklainel raadioside kaugus olenevalt saatja võimsusest mõnisada kilomeetrit, öösel võib see raadiolainete peegeldumise tõttu ionosfääri ülakihtidelt ulatuda mõne tuhande kilomeetrini. Seepärast on kesklainel õhtuti ja öösiti rohkesti häireid, mida tekitavad üksteisest kaugel asuvad ühel lainepikkusel töötavad raadiosaatjad. Kesklaine vastuvõttu segavad
annaabi.ee 
