V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
lõbusa näoga mees suudles matsudes lopsakat, lihavat lõbutüdrukut. Keegi ebasoldat, nende
argoos «tögaja», vabastas vilistades oma vale-haava mähistest ja võttis oma terve ning
tugeva põlve ümbert ära tuhat sidet, mida ta hommikul sinna ümber oli mähkinud. Keegi
hädine seadis härja vere ja vere-urmarohu abil oma «jumala jalga» homseks korda. Paar
lauda edasi jorutas üks maopaistja täielikus palverändaja mundris, oma «Taevakuninganna»
kaebelaulu sai-milaulja tooniga ja läbi nina inisemisega. Taamal võttis noor varganägu
langetõve tunde vanalt epileptikult, kes õpetas seebitükki närima ja suust vahtu välja ajama.
Kõrval tühjendas ennast veetõbine ja sundis neljal-viiel varganaisel nina kinni hoidma, kes
sama laua ääres sõimlesid õhtul varastatud lapse pärast. Kõik need toimingud paistsid paar
sajandit hiljem, nagu ütleb Sau-val, õukondlastele nii naljakad, et neist kuningale
meelelahutust
annaabi.ee 
