Liikide arv on aga väiksem ja liigiline koosseis küllaltki erinev. Mikotroofsete järvede grupp on samuti väga heterogeenne, sisaldades endisi eutrofeerunud düstroofseid ja semidüstroofseid, hüpertrofeerunud eutroofseid ja makrofüüdijärvi. Kõige tüüpilisemad esindajad asuvad Hargla ja Valga nõos (nt. Koobassaare, Aheru), kunagiste jääsulamisvete vooluteedes, mis on praeguseks tugevalt soostunud. Miksotroofsele tüübile on enamasti omane suur liigirikkus, Kalgiveelistes miksotroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass ja klorofüll hulk keskmised, kuid liigiline koosseis rikkalikum võrreldes teiste tüüpidega. Koosseisult sarnaneb selle rühma fütoplankton kalgiveeliste eutroofsete järvede omaga, kuid on suurema biomassi ja rikkalikuma liikide arvuga. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et mõõdukas orgaanilise aine manulus avaldab positiivset mõju vetikate kasvule ja mitmekesisusele. Liigiline varieeruvus on suur.
Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene. Kaldaveetaimestikus on tihti hundinuia. Miksotroofsete järvede asukohad on peamiselt madalikel, orundites ja nõgudes ning on oma olemuselt küllaltki erinevad. Mitmed selle tüübi järved asuvad Peipsi madalikul, olles kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli, Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-, Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete kuhjumine. Kalgiveelisetes miksotroofsetes järvedes on liigirikkus suurem kui teistes järvetüüpides. Mõõdukas orgaanilise aine olemasolu mõjub positiivelt vetikate kasvule. 75% biomassist moodustavad sinivetikad ja ränivetikad. Nendes järvedes on arvukalt mändvetikat. Ujuvetikad muutuvad koos veekogu vananemisega, kuid peamiselt on ujuv penikeel ja vesikupud. 8.2. Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga). Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks
annaabi.ee 
