Kalgiveelistes miksotroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass ja klorofüll hulk keskmised, kuid liigiline koosseis rikkalikum võrreldes teiste tüüpidega. Koosseisult sarnaneb selle rühma fütoplankton kalgiveeliste eutroofsete järvede omaga, kuid on suurema biomassi ja rikkalikuma liikide arvuga. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et mõõdukas orgaanilise aine manulus avaldab positiivset mõju vetikate kasvule ja mitmekesisusele. Liigiline varieeruvus on suur. Pehmeveeliste miksotroofsete järvede grupp on palju heterogeensem kui kalgiveeliste oma. Ta sisaldab mõningaid väga tumeda veega eutrofeerunud düstroofseid järvi, kus on väga kõrge orgaanilise aine ja väga madal mineraalainete sisaldus (Meelva, Piigandi Mustjärv), järvi helekollase veega (Lohja) ja veekogusid mõõduka mineraal- ja orgaanilise aine sisaldusega. Hüpertroofsed järved on varieeruvate morfomeetriliste näitajatega veekogud, mis asuvad arengurea oligotroofne
veekogud. Kujunenud on need oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud suuresti inimene, näiteks linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon. Selliseid järvi võib leida Lõuna- Eestis. Liikide arv on väiksem kui kalgiveelistes ja liigiline kooseis küllaltki erinev. Biomassis domineerivad sinivetikad. Selles tüübis on kihistunud järvi nagu Viitna Linajärv ja Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene. Kaldaveetaimestikus on tihti hundinuia. Miksotroofsete järvede asukohad on peamiselt madalikel, orundites ja nõgudes ning on oma olemuselt küllaltki erinevad. Mitmed selle tüübi järved asuvad Peipsi madalikul, olles kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli, Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-, Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete kuhjumine. Kalgiveelisetes miksotroofsetes järvedes on liigirikkus suurem kui teistes järvetüüpides.
annaabi.ee 
