Miks on taevas sinist värvi?

Maad ümbritseb õhukiht, mis põhjustab valguse hajumist. Päikese valge valgus langeb õhu pisikestele osakestele ning igaüks neist püüab natuke valgusest ja saadab selle kõikidesse suundadesse edasi. Kui see nii poleks, oleks taevas kogu aeg pigimust, ka päeval. Päikest näeksime ainult üksiku erekollase laiguna. Kuna aga väikesed õhuosakesed jagavad valguse üle kogu taeva laiali, ongi heledat päevavalgust kõikjal. Aga miks taevas siiski sinine on, mitte aga näiteks roheline? Seegi vastus on üsna lihtne. Nimelt hajutavad õhuosakesed sinist valgust sootuks paremini kui näiteks punast või rohelist valgust, seepärast ongi taevas kevadel säravsinine.

Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena.

Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Teine põhjus taevasinaks on veel: Päikese kiirgusmaksimum on rohekassinises, selle lainepikkusega energiat on spektris enam kui violetset.

Sest valgus hajub

Hapniku tõttu ning sinine värv hajub kõige paremini.

Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena.

Päikesevalgus koosneb
tegelikult seitsmest vikerkaare-
värvusest. Kuid õhk ei lase eri
värvi (erineva lainepikkusega) valguskiirgust
ühtemoodi läbi. Kõige paremini pääseb meieni
sinine valgus.

Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena.

Lühemad lainepikkused lisaks hajumisele ka neelduvad paremini. Seetõttu, mida kõrgemale atmosfääris liikuda, seda enam on alles lühilainelisemat nähtavat komponenti ja seda violetsem on taevas. Teine põhjus taevasinaks on veel: Päikese kiirgusmaksimum on rohekassinises, selle lainepikkusega energiat on spektris enam kui violetset.

Kui valguse teekond atmosfääris on väga pikk, näiteks päikeseloojangu ajal, siis on sinine ja violetne valgus niipalju jõudnud hajuda, et näemegi õhtutaevast roosaka või punakana.
Kui hajutavad osakesed on enam-vähem võrdsed (või ka suuremad) hajuva valguse lainepikkusega, siis hajuvad kõik lainepikkused võrdsel määral, mida tuntakse Mie hajumisena. Atmosfääris on selleks mitmesugused suspendeerunud (heljuvas olekus) tolmuosakesed ja veepiisakesed ning just seetõttu näeme näiteks rünkpilvi tavaliselt valgetena või udu piimjalt valkja ja helehallina. Ka väiksematelt laiustelt tulnud sumedas õhumassis on Mie hajumine tugevam, mistõttu taevas näib valkjam.

Kes aga tahab veelgi sügavamale minna ja protsesse vaadelda aatomites või molekulites toimuvate protsesside tasemel, siis on seletus selline:
Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Uurime lähemalt. Selgub, et valgus võib läbida keskkonda kahel moel: kas puhtalt elektromagnetlainetusena või valgus interakteerub (vastastikmõjustub) aineosakestega ja sel juhul neelduvad valguskvandid molekulidelt, mis kiirgavad seejärel samu valguskvante, mis neeldusid molekulidel ja just selles taevasina põhjus seisnebki. Sealjuures neelduvad rohkem lühema lainepikkusega kvandid (sinised ja violetsed), mille kiirgab molekul uuesti välja (sama kvandi, mis neeldus), seega kiiratakse uuesti välja rohkem sinist ja ultravioletset valgust.

Taevas on tegelikult värvitu, kuid saab oma sinise valguse mere peegeldamisest.

Kes aga tahab veelgi sügavamale minna ja protsesse vaadelda aatomites või molekulites toimuvate protsesside tasemel, siis on seletus selline:
Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Uurime lähemalt. Selgub, et valgus võib läbida keskkonda kahel moel: kas puhtalt elektromagnetlainetusena või valgus interakteerub (vastastikmõjustub) aineosakestega ja sel juhul neelduvad valguskvandid molekulidelt, mis kiirgavad seejärel samu valguskvante, mis neeldusid molekulidel ja just selles taevasina põhjus seisnebki. Sealjuures neelduvad rohkem lühema lainepikkusega kvandid (sinised ja violetsed), mille kiirgab molekul uuesti välja (sama kvandi, mis neeldus), seega kiiratakse uuesti välja rohkem sinist ja ultravioletset valgust.

Taevas on sinine, sest õhk hajutab valgust lühikese lainepikkusega, mis on pikema lainepikkusega valguskiirgusest tugevam.

Taevas on sinine tänu sellele, kuidas atmosfäär hajutab päikesevalgust eri lainepikkustel. Sinine valgus hajub atmosfääris rohkem kui teised värvid, mis annabki taevale sinise värvuse.

Sest valgus peegeldub vastu heledaid pindu, ning suunab poole tagasi atmosfääri.

igal värvil on oma sagedus (punane tihedam ja roheline hajusam). Päikeselt tulev valgus peegeldub ja neeldub osaliselt atmosfäärilt tagasi. See valgushulk, mis läbi pääseb, ongi just sellise sagedusega, et meile näib see sinine. (teised toonid püütakse atmosfääri poolt kinni)

Rayleigh' hajumine on elektromagnetkiirguse, eelkõige valguse, elastne hajumine osakestelt, mille mõõtmed on palju väiksemad vastava kiirguse lainepikkusest. Rayleigh’ hajumine on nime saanud briti füüsiku Lord Rayleigh järgi, kes kirjeldas seda esmakordselt 1871. aastal[1].

Nähtava valguse korral toimub hajumine harilikult gaasiliste ainete aatomitelt või molekulidelt, kuid võib toimuda ka läbipaistvates tahkistes ja vedelikes. Igapäevaelus kõige tuntumad näited Rayleigh' hajumise kohta on taeva sinine ja Päikese kollane värvus, mis on tingitud päikesevalguse hajumisest õhumolekulidelt

Sest sinine valgus on ainu mis läbib õhukihte teised värvid peegelduvad

Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Uurime lähemalt.

Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena.

Lühemad lainepikkused lisaks hajumisele ka neelduvad paremini. Seetõttu, mida kõrgemale atmosfääris liikuda, seda enam on alles lühilainelisemat nähtavat komponenti ja seda violetsem on taevas. Teine põhjus taevasinaks on veel: Päikese kiirgusmaksimum on rohekassinises, selle lainepikkusega energiat on spektris enam kui violetset.

Kui valguse teekond atmosfääris on väga pikk, näiteks päikeseloojangu ajal, siis on sinine ja violetne valgus niipalju jõudnud hajuda, et näemegi õhtutaevast roosaka või punakana.
Kui hajutavad osakesed on enam-vähem võrdsed (või ka suuremad) hajuva valguse lainepikkusega, siis hajuvad kõik lainepikkused võrdsel määral, mida tuntakse Mie hajumisena. Atmosfääris on selleks mitmesugused suspendeerunud (heljuvas olekus) tolmuosakesed ja veepiisakesed ning just seetõttu näeme näiteks rünkpilvi tavaliselt valgetena või udu piimjalt valkja ja helehallina. Ka väiksematelt laiustelt tulnud sumedas õhumassis on Mie hajumine tugevam, mistõttu taevas näib valkjam.

Maad ümbritseb õhukiht, mis põhjustab valguse hajumist. Päikese valge valgus langeb õhus olevatele osakestele ning igaüks neist püüab valgust ja muudab selle suunda, muutes tajutava valguse meile siniseks.

Sest valgus hajub