valgustatud ja objektiivi fikseerumisel kostab naksatus. Juhul, kui mikroskoobil on ainult üks objektiiv, siis on see esemelaua suhtes koheselt õige paigutusega. 3. Tõstke tuubuse seadekruvi keeramisega objektiiv esemelaua kohal umbes 1...1,5cm kõrgusele. 4. Vaadake okulaari ja leidke selline peegli asend, kus vaateväli on intensiivselt ja ühtlaselt valgustatud. Vältige ülevalgustamist, sest liiga ere valgus segab mikroskopeerimist ja väsitab silmi. 5. Asetage uuritav preparaat (alusklaasil) esemelauale nii, et vaadeldav objekt oleks ava keskel. 6. Jälgige objektiivi kõrvalt ja viige see seadekruvi keeramisega 2...3mm kaugusele preparaadist. 7. Järgnevalt vaadake okulaari ja tõstke samal ajal seadekruvi abil objektiivi kuni kujutise ilmnemiseni vaateväljas. Juhul, kui kujutis ei ilmne, korrake tegevusi, mis on kirjeldatud 6. Ja 7. punktis. 8
haiguse progresseeruv vorm, mis lõppeb looma surmaga. (Koets et al; 2015) Paratuberkuloosi avastamine ja kontrollimine on raskendatud, kuna sellel haigusel on väga pikk peiteperiood ja puuduvad kiired ja täpsed diagnostilised testid haiguse avastamiseks. Erinevatel andmetel võib peiteperiood kesta mõni kuu kuni viis aastat, enne kui kliinilised sümptomid avalduvad. Juba sellel peiteperioodil võib nakatunu haigust edasi kanda ka teistele loomadele. (Bannantine ja Bermudez, 2013) Kudede mikroskopeerimist ja PCR meetodit on kasutatud paratuberkuloosi sõeluuringuteks pikemat aega. Kuigi tulemused on üsna spetsiifilised ja tundlikud ei ole need testid siiski parimad suuremahulisteks uuringuteks. ELISA-meetod tuvastab kergesti Mycobacterium paretuberculosi antikehad kui ei suuda siiski eristada vaktsineeritud ja haigusega nakatunud looma. (Chaubey et al; 2016) Paratuberkuloosi nakkuse allikaks on teised nakatunud loomad, kes võivad eritada mikroobe koos fekaalide, sperma ja piimaga
annaabi.ee 
