V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
seda üles tõsta. Kui ta püsti tõusis, olid tüdruk ja kits kadunud. Ta kuulis, kuidas riiv ette
lükati. Väikest ust, mis nähtavasti naaberkambrisse viis, sai väljastpoolt kinni panna.
«Kas ta mulle vähemalt voodigi jättis?» pomises meie filosoof endamisi.
Ta kõndis väikeses kongis ringi. Ainus mööblitükk, mis magamiseks oleks kõlvanud, oli
kaunis pikk puust kirst, mille kaas oli nikerdatud. Kui Gringoire sellel end välja sirutas, oli
tal tunne nagu Mikromegasel *, kui see kogu oma pikkuses Alpidele magama heitis.
5
7
«Mis parata!» ütles ta end kuidagi magama seades. «Katsume läbi ajada. On aga imelik
pulmaöö! Kahju! Ses laulatuses, kus kruus katki löödi, oli tõesti midagi lapselikku ja
enneveeuputuslikku, mis mulle väga meeldis.»
KOLMAS RAAMAT
I. JUMALAEMA KIRIK
Kahtlemata on Pariisi Jumalaema kirik veel tänapäevalgi majesteetlik ja meeltülendav
ehitus. Aga ükskõik kui kaunina ta vananedes ka säilinud oleks, on ikkagi raske mitte