KAUGSEIRE RAKENDUSED OOKEANIDE JA MEREDE UURINGUTES
Põhimõttelise piirangu radiomeetri ruumilisele lahutusvõimele seab
antenni suurus. Väikseim eristatav pildiosa lainete difraktsiooni tõttu on võrdeline lainepikkuse
ja antenni läbimõõdu jagatisega. Mikrolaineradiomeetri tundlikkus kiirgusele sõltub
temperatuurist. Kui kiirguse allikas ja vastuvõtja on samal temperatuuril, siis antenni omamüra
on signaalist tugevam ja detekteerimine peaaegu võimatu. Signaali-müra suhet saab
parandada ajalise keskmistamisega. Passiivse mikrolaineradiomeetria põhiline rakendus on
merepinna temperatuuri määramine. Erinevalt soojuslikust infrapunakiirgusest neeldub
mikrolainekiirgus alles umbes 1 cm paksuses vee pinnakihis. See võimaldab määrata tõelist
veetemperatuuri pinnakihist täpsusega umbes 1K. Teiseks saab mõõta veepinna karedust
ehk lainekõrgust kiirguse polarisatsiooni põhjal. Karedusest omakorda saab hinnata tuule
tugevust, mille mõõtmise täpsus sellel meetodil on umbes 2 m/s. Kuna jää kiirgamisvõime
annaabi.ee 
