Parkinsoni tõbi
raskusest.
Kõnnak muutub: sammud on tippivad, lühikesed, kõndimise alustamine on raske, kaasliigutused
vähenevad või kaovad. Võivad tekkida tardumised liikumisseisakutena, mille tõttu võib vahel
isegi kukkuda.
Riietumine, söömine, kirjutamine ja teised igapäevased tegevused muutuvad raskemaks ning
haiguse süvenemisel võivad mõned haiged vajada kõrvalabi.
Käekirja muutumist väikseks ja raskesti loetavaks nimetatakse mikrograafiaks.
Näo miimika väheneb, tekib hüpomiimia.
Kõne- ja neelamisprobleemid võivad esineda haiguse hilisemas faasis: hüpokineetiliseks
düsartriaks nimetatud kõnehäire korral muutub kõne monotoonseks ning hääl vaikseks ja
kähedaks (hüpofoonia).
Lisaks liikumishäirele võivad esineda ka nn mittemotoorsed sümptomid: psüühikaga seotud
probleemid, autonoomse närvisüsteemi häired nagu seksuaal-, põie- ja soolehäired jm.
annaabi.ee 
