Lastekodu
tegevusliikides, aga eriti mängus, puudub võime elada kaasa teistele inimestele, nende
mõtlemine on kaemuslik-toiminguline (kodus kasvaval lapsel aga kaemuslik-kujundiline),
käitumine impulsiivne. Suhtlemist täiskasvanutega võib võrrelda alla aastaste kodus kasvanud
lastega - lastekodulapse käitumine taotleb tugevalt täiskasvanu tähelepanu ja heatahtlikkuse
saavutamist, mis tuleb esile lapse eredates emotsionaal-miimilistes väljendustes, tema
vaesunud kõnes ja vähearenenud ekspressiiv-miimilistes väljendustes.
Lastekodulastest koolieelikud pöördusid kolm korda harvem diafilmi vaatamisel eakaaslaste
poole, kui eakaaslased lasteaiast. Mängimise ajal ei märka lastekodulaps oma sõbra solvumist,
palvet ega isegi pisaraid. Vanematel koolieelikutel puudub mängudes ka rollijaotus.
Lastekodu koolieelikud ei teadvusta oma tegevust. Nad ei mäleta mida tegid ega tea mida
hakkavad tegema