Retsensioon
Lavastus oli väga sarnane Goethe teosele. I ja II vaatuses keskenduti enamasti Marguerite'i hingeelule.
Pärast pausi, mille vältel osatäitjad andsid intervjuud, tuli III vaatus, mis meeldis minule isiklikult
kõige rohkem, sest suudeti erineda traditsioonilisest ooperist ning osatäitjad jooksid laval ringi, lisaks
avaldus ka osatäitjate näitelmisoskused. Kõige enam meeldisid mulle Mefistofeles ja Siébel, kelle
miimikad olid nii efektiivsed ning panid mind kaasaelama. Pärast kolmandat vaatust toimus jälle
vaheaeg, mil osatäitjad andsid intervjuusid. Algasid IV ja V vaatus, mis muutus minu jaoks veidi
sürrealistlikuks. Ma ei väida, et sürrealism on halb, kuid eelnenud vapustava vaatusega võrreldes oli
see liiga kiire üleminek. Sürrealistlik just sellepärast, et Marguerite sai Faustiga lapse ning tapab oma
lapse ära, keda ta hiljem leinama hakkab
annaabi.ee 
