Metsade sääst
Sütt vajasid
peamiselt sepad, kuid ka mitmesugused muud ametmehed linnas ja maal. Puusüsi oli
üheks tavalisemaks laadakaubaks.
Kõige enam põletati Eestis sütt 19. sajandil. Metsas põletati sütt kas maa peal või
maa sees. Mõlemal juhul laoti riita 5-6 hobusekoormat ligi 2 meetri pikkusi puuronte,
kaeti nad pealt õhukindlalt mätastega ning süüdati põlema.(Viires, 1975).
Õhupuuduse tõttu ei põlenud rondid ära, vaid muutusid puusöeks. Ühe puudekuhila
söeks miilimine kestis keskmiselt 3 ööpäeva. Selle aja sees tuli õhu juurdepääsu
hõõguvatele puudele pidevalt reguleerida mättaid kord ära võttes, kord lisades. Söe
miilimine toimus tavaliselt sügiseti või kevaditi. Puusütt saadi ka tõrvaajamise
kõrvalsaadusena. Tavaliselt valmistati puusütt männi- või kuusepuidust ( Loorits,
1941).
Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
Metsade looduslikule mitmekesisusele puusöe valmistamine kuigivõrd mõju ei
annaabi.ee 
