V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
möödumas nägude kaleidoskoopi.
Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Teniers * oleks sellest ainult umbkaudse pildi
maalida saanud. Kujutletagu Salvatore Rosa * lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare,
saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd. Neljanaela
Ma-rie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli
muutunud päratuks häbe-matuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm
vaikus, iga nägu lõustu lõikas, iga kere vigureid viskas. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid.
Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud
tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust
läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud.
«Ohoi, kurat võtku!»
«Vaadake ometi seda nägu!»
«Too ei kõlba kuhugi!»
«Järgmine!»
annaabi.ee 
