"miiliahju" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Vähemalt oli põhjust seda uskuda, kui vaadata sellesse näkku, kus hing paistis nagu läbi hämara udu. Kust sai ta oma laia palja lauba, oma alati norgus pea, oma alati õhkava rinna? Milline salajane mõte ta suu nii kibedalt naerule tõmbas, sellal kui ta kortsutõmbunud kulmud teineteisele liginesid nagu kaks võitlushimulist härga? Miks ta säilinud juuksed olid hallid? Mis sisemine tuli see oli, mis vahetevahel ta pilgus nõnda särama lõi, et ta silm sarnanes auguga miiliahju müüris? Need hingehämmelduse sümptoomid olid kõnesoleva jutustuse ajal suure intensiivsuseni jõudnud. Ta pilk oli nii kummaline ja terav, et nii mõnelgi korral mõni koo-ripoiss hirmunult plehku pani, kui teda üksinda kirikus nägi. Mõnelgi korral oli kooritooli naaber jumalateenistuse ajal kuulnud, kuidas ta arusaamatuid sõnu täishää-lelaulule (ad omnem tonum) vahele segas. Mõnelgi korral oli Terraini pesunaine, kelle ülesandeks oli kapiitli