V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kivinenuna kuus-seitsesada aastat.
Kunst läheb hiiglasammul edasi. Mis enne oli piiskoppide ülesanne, on nüüd rahva
omapärase vaimu teha. Iga sugupõlv kirjutab sellesse raamatusse möödaminnes oma rea,
kustutab katedraalide esikülgedelt maha vanad romaani hieroglüüfid, ja on veel õnn, kui uue
asemele tulnud sümboli ääre alt kuskilt veel vana dogma ääreke välja paistab.
Rahvaloomingu katte alt on religiooni luustikku vaevalt veel näha. Raske on kujutleda,
miHise omavoliga arhitektid käsitlesid tol ajal isegi kirikut. Üles kapiteelidele ilmuvad
häbitult kallistavate munkade ja nunnade kujud nagu Pariisis Justiitspalee Kaminasaalis. Nii
leiate Bourges'i katedraali suurelt portaalilt Noa loo* väljanikerdatuna «kõigis üksikasjades»
ja Bocher-ville'i kloostri veevaagnalt eesli kõrvadega joobnud munga, kes, veiniklaas peos,
kogu vennaskonnale näkku irvitab. Tol ajal oli kivisse kirjutatud mõttel samasugune
privileeg nagu nüüd trükivabadusel
annaabi.ee 
