Naer totalitaarse filosoofia vastu.
neil teoreetikuil, kes olid ühel või teisel põhjusel Stalini soosikud. Vastasel juhul Stalin
likvideeris endale ebameeldivad inimesed, näiteks oma filosoofiaõpetajata Jan Steni.
Marksismi-leninismi klassikud võisid veel rahulikult magada. Huumor nende rahu veele ei
rikkunud. Kui aga stalinism juba keeleteadusele laienes, kutsus see esile varjatud muige, mis
muutus lausa naeruks, kui näiteks Leningradi ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan
Mihhailin väitis: ,,Seltsimees Stalin arendas keele peal dialektilist ja ajaloolist materialismi."4
Minu arust hea näide tolle aegsetest naeruväärsetest reformidest.
Koomilised kriitika põhiobjektiks said filosoofide ninamehed akadeemikud, Filosoofia
Instituudi nomenklatuursed direktorid, filosoofiateaduskondade dekaanid, vastutavate
sektorite juhatajad jne, kes andsid põhilise marksistlik-leninliku filosoofia alase trükitoodangu
või olid selle vastutavad toimetajad
annaabi.ee 
