Ludwig II
Tema käed olid hakanud värisema, tema kõnnak
muutunud närviliseks.
Elu realiteetidega oli ta olnud kohe algusest peale vaenujalal. Ükski 19. sajandi ajastu
faktidest ja faktoritest ei vastanud Ludwigi maailmapildile, kõik need rääkisid vastu tema
arusaamadele monarhia olemusest ja monarhia ülesannetest.
Kuna ta tundis ennast oma ametis subjektiivselt võimetuna ja objektiivselt käis see tal
üle jõu, hakkas ta otsima sobivamat ja muidugi mõista migavamat teed: ta hakkas loobuma
oma ajastust ja iseenda ülesandest selles ning astus lõpuks kõrvale.
Ajal, mil maarahvas linnadesse siirdus, põgenes Ludwig linnast maale. Loodust, mis
talle sobis, mis tiivustas ta unelmaid ja tuli kasuks ta eelistustele, sellist loodust armastas ta
üle kõige, samuti ka loomi- luiki, kes kandsid ta Lohengrini võlumaailma, või paabulinde, kes
ta ees oma sabad lahti lõid. Ning hobuseid, kelle turjal suutis ta olla üle ruumist ja, nagu ta