Neid linde me tunneme
Laste Sõna. Tallinn: Eesti Raamat 1965
KÄGU
KÄGU on eesti rahvausundis kõige populaarsem lind. Käo tekkelugusid on eesti rahvapäri-
mustes proosana ja regilauluna. 20. sajandist on enim taunitud käo häbematust ja laiskust
ning kirjeldatud käopaari võtteid teiste lindude pesa kasutamisel. Isaslind annab hüüdega
,,kuk-kukku" märku, et on pesa leidnud: Isakägu kukub ja mielitab veike linnu oma kallale, siis
emakägu muneb kiirest oma muna väikse linnu pesa [pessa] ja ise veel naerab.
Käopoegade toitjat nimetatakse käo sulaseks või käo naiseks (rahvasuus linavästrik).
Setumaa uskumuste järgi talvitub kägu puuõõnes, kuid välja tuleb ja kukkuma hakkab
jüripäevast.
Õnnetuks linnuks või surmalinnuks ei ole teda nimetatud mitte tekkelugu silmas pida-
des, vaid seetõttu, et ta eluhoonete lähedusse kukkuma tulles teatab kellegi surmast. Kevadel