Eesti kultuurilugu
kombestiku meile laenanud väljastpoolt.
Eesti on väike maa kahe suure kultuurihoovuse vahel. Leidub tähtpäevi, mille tundmisest
kaugemal kui äärealadel pole mingit märki. Sellised on Lääne- ja Loode-Eestis skandinaavia- ja
soomemõjuline nuudipäev (7. jaan.) ning olevipäev (26. juuli), põhjarannikul soomlaste
vahendatud tabanipäev (püha Stefanuse mälestuspäev, 26. dets.), paljud maa idaosas Peipsi piiril
tuntud veneõigeusu tähtpäevad, nagu midrusk (püha Dmitri mälestuspäev, 26. okt.), nahtsipäev
(püha Anastasia mälestuspäev, 29. nov.) jts.
Jõulukuuse tuppatoomise ja ehtimise tava on Eestisse jõudnud Saksamaalt alles veidi üle saja
aasta tagasi ilma maagilise tähenduseta. Päris hiline on valentinipäeva (14. veebr.) jõudmine
Eestisse, kultuurikontaktide tulemus on volbripäeva (1. mai) tähistamine üliõpilaste pühana, ka
on alles äsja hakatud tähistama advendiaega. Talupidamiste taandudes ei ole praegusajal enam
annaabi.ee 
