Mida tähendab haiku?

Haiku on jaapani luule millel on kolm värssi, milles on 5 silpi esimeses värsis, 7 silpi teises värsis ja 5 silpi kolmandas värsis.

Eesti haiku on luulevorm, mis on tavalisest haikust lühem. Tavalises haikus on silpide arv 5 + 7 + 5, aga eesti haikus on kolme rea peal kokku vaid 4 + 6 + 4 silpi.

Eesti haiku luulevormi leiutaja on Asko Künnap. Esimene eesti haikude kogu ilmus aastal 2010 ‒ Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve „Eesti haiku”. Selle eessõnas kirjutab Jürgen Rooste järgmiselt: „Eesti haiku koosneb kolmest värsist silpide arvuga 4, 6, 4, kokku seega 14 silbist, ja selles kujutatakse põhiliselt eestlasele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalselt olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses. Eesti haikude kirjutamist harrastatakse 21. sajandi teisel kümnendil ja edaspidi, kuni me kirjutatud keeleruumi lõpuni.”¹

Eesti haikude esimene tõlkekogumik „Aika sattuu. Vironhaikuja” ilmus Turu raamatumessil Soomes 2011. aastal. Soomekeelse teose jaoks leiutas tõlkija Hannu Oittinen žanri soome vasteks vironhaiku.

Oktoobris 2012 ilmus Hannu Oittineni sulest „Assamallan asemalla. Vironhaikuja” ‒ esimene algselt soome keeles kirjutatud eesti haikude raamat, mis sisaldab soomekeelsetele eesti haikudele lisaks ka külalisluuletusi eesti keeles ning keelelisi katsetusi. Teatavasti on see teos esimene raamat maailmas, mis on välja antud Hellinnas ehk Helsingist ja Tallinnast moodustuvas fiktiivses kaksiklinnas.

2011. aasta Helsingi raamatumessil, kus Eesti oli peakülaline, korraldati eesti haikude kirjutamise võistlus. Eesti haiku valimikke on avaldanud Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming. Facebookis töötab soome-eesti kirjutajate grupp nimega Vironhaiku.

2000. aastatel on haikude kirjutamine levinud Eestis küllatki laialt nii kirjanike kui ka harrastajate seas. Ühtlasi hakati haikut vaatlema laiemas kultuurikontekstis. Essees “Silmapilgu eluase” (2007) rääkis Kalle Kurg nii jaapanlikust elutunnetusest kui ka haiku vaimust eurooplase mõtteilmas, nii eestikeelse ja eesti haiku ajaloost ja olemusest kui ka haiku arengutest globaalsete kultuuritendentside taustal. Fikseerinud arengud vabamõõdulisuse ja vabama sisulise tõlgendamise suunas, vastandas ta ühelt poolt labase rutiinsuse ja formaalsuse, teiselt poolt aga laiapõhjalised isepäised otsingud. Viimastes nägi ta puhkevat arenguid uute stiilide ja koolkondade suunas.[2]

Haiku on väike jaapani päritoluga luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5).
Haiku traditsioon on Jaapanis väga vana ning haikude kirjutamine, lugemine, meenutamine, ilukirjutamine, esitamine jne on jaapani zen-budismi traditsioonide ja kommetega tugevasti seotud. Haiku sünniajaks peetakse 16. sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeister Matsuo Bashō (1644–1694).
Bashō kõrval on Jaapani suurimaiks haikumeistriteks olnud Buson, Shiki ja Issa.
Tavaliselt sisaldab haiku aastaajale osutavat vihjet (näiteks kirsiõied viitavad kevadele, kägu suvele, krüsanteemid sügisele ja härmatis talvele). Tänapäeval ei tähenda aastaajale viitamata jätmine enam esteetilise normi rikkumist, ka ei peeta tihti kinni silpide arvust. Silpide lugemine jaapani keeles ei lange päriselt kokku euroopa keeltes silpide arvu lugemisega.

Haiku on Jaapani luule lühivorm. Sisaldab endas kolme värssi, kus silpide arv jaguneb nii: 5+7+5
Peamised teemad on armastus ja loodus.
Tead

Eesti haiku on luulevorm, mis on tavalisest haikust lühem. Tavalises haikus on silpide arv 5 + 7 + 5, aga eesti haikus on kolme rea peal kokku vaid 4 + 6 + 4 silpi.

Eesti haiku luulevormi leiutaja on Asko Künnap. Esimene eesti haikude kogu ilmus aastal 2010 ‒ Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve „Eesti haiku”. Selle eessõnas kirjutab Jürgen Rooste järgmiselt: „Eesti haiku koosneb kolmest värsist silpide arvuga 4, 6, 4, kokku seega 14 silbist, ja selles kujutatakse põhiliselt eestlasele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalselt olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses. Eesti haikude kirjutamist harrastatakse 21. sajandi teisel kümnendil ja edaspidi, kuni me kirjutatud keeleruumi lõpuni.”¹

Eesti haikude esimene tõlkekogumik „Aika sattuu. Vironhaikuja” ilmus Turu raamatumessil Soomes 2011. aastal. Soomekeelse teose jaoks leiutas tõlkija Hannu Oittinen žanri soome vasteks vironhaiku.

Oktoobris 2012 ilmus Hannu Oittineni sulest „Assamallan asemalla. Vironhaikuja” ‒ esimene algselt soome keeles kirjutatud eesti haikude raamat, mis sisaldab soomekeelsetele eesti haikudele lisaks ka külalisluuletusi eesti keeles ning keelelisi katsetusi. Teatavasti on see teos esimene raamat maailmas, mis on välja antud Hellinnas ehk Helsingist ja Tallinnast moodustuvas fiktiivses kaksiklinnas.

2011. aasta Helsingi raamatumessil, kus Eesti oli peakülaline, korraldati eesti haikude kirjutamise võistlus. Eesti haiku valimikke on avaldanud Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming. Facebookis töötab soome-eesti kirjutajate grupp nimega Vironhaiku.

Haiku on Jaapanist pärit lühike luulevorm, mis koosneb 3-st reast ning igas reas silpide arv on vastavalt 5, 7, 5