Ta on nigel, armetu, muutub nulliks. Ta ei väljenda enam midagi, isegi mitte mälestust teistsuguste aegade kunstist. Teised kunstid hülgavad ta, sest inimese mõte on ta hüljanud, ja iseenese hooleks jäetud, kutsub ta kunstnike puudusel enesele käsitöölisi appi. Värvilisi aknaid asfendab lihtne aknaruut. Kiviraiuja astub skulptori asemele. Jumalaga kääriv mahl, omapärasus, elulisus, mõte! Haleda kerjajana vireleb ta töökodades, elatab ennast ainult koopiatest. Michelange-lol, kes kahtlemata nägi, et arhitektuur on kuueteistkümnendast sajandist alates surmavoodis, tekkis ahastuses veel viimane mõte. See kunsti titaan tõstis Panteoni * Partenoni otsa ja ehitas Rooma püha Peetruse katedraali. See suurim kunstiteos väärib seda, et ta jääks ainulaadseks, viimaseks arhitektuuri algupäraseks tooteks, kunstniku-titaani allkirjaks juba suletud kolos-saalse 1 0 1 kiviraamatu viimasel leheküljel. Michelangelo Syri, ja mida hakkab nüüd peale"see armetu