V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sabatile, vaid kõrtsi.
Imede Ouioli tõepoolest ainult lihtne kõrts, kuid röövlite kõrts, kus verd mitte vähem ei
valatud kui punast viina.
Kui kaltsudes saatjad Gringoire! viimaks määratud kohta olid tassinud, ei võimaldanud
seal avanev vaatepilt enam endist luulemeeleolu, isegi mitte põrgu luulet. See oli hoopis
proosaline ja toores joomaurka ümbrus* kust ta end leidis. Poleks me mitte
viieteistkümnendas sajandis, siis võiksime öelda, et Gringoire oli Michclan-gelo juurest
Callot' juurde laskunud.*
Suure tule ümber, mis laial ümmargusel kivitahvlil põles ja oma leekidega tühja kolmjala
hõõguvaid jalgu lakkus, oli korratult paigutatud mõni pehkinud laud; nähtavasti polnud neid
ükski kogenud teener suvatsenud paigale seada, sest muidu poleks nad üksteisega nii
ebatavalisi
nurki moodustanud. Laudadel särasid mõned veini- ja õllekruusid; kruuside ümber
aga olid koondunud joobnud, tulest ja veinist punetavad näod
annaabi.ee 
