Aino Pervik
kahtlemata rikastab. Lapsetasand seeläbi ei kannata (M. Müürsepp, … 1995: 43). Kunksmoor
on ühtlasi läbinisti naiselik olevus, edev, pirtsakas, meelitustemaias ja solvuv ning loodus ise,
mis inimeste tahtest sõltumatult toimib oma seaduste järgi (R. Krusten 1995: 211).
Kunksmooril endal pole maailmalt midagi vaja, tema saartki pole kantud ühelegi maakaardile.
Kunksmoor on täielik valikuvabadus. Ta võiks elada muretult ja rõõmsalt oma väikesel
meresaarel keset metsroose ja mände õndsalt hoolimatuses kõigi maailma murede suhtes. Ent
Kunksmoori täidab sisemine aitamissund. Domineerib eksistentsiaalne vastutustunne ja see
sunnib Kunksmoori eetiliselt tegutsema (A. Pervik 2000: 12-13). Siit leiame mõõdukalt
heakõlalist algriimi, rahvalikku sõnakasutust („klaarid mõtted“), häid lausetäiendeid
(„südametäiega“) ja rahvalikke võrdlusi („terve kui purikas“). Muinasjutus leidub ka