Eduard Viiralt
maastik" ja ,,Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), mille vaimsus ning tähendus eesti kunstis on
võrreldavad Kristjan Raua teostega.
Viiralti tolleaegsetest töödes on satiirilise värvinguga õieti vaid ,,Istuv daam" (1941,
metsotinto), kelle poosis ja peenutsevas kätehoius on midagi tõusiklikku. 1930. aastail
lemmiktehnikateks muutunud kuivnõela ja pehmelaki kõrval teeb Viiralt nüüd ka mõned
lehed metsotintos, mille vastu hakkas huvi tundma juba Pariisis. ,,Noorele araablasele" ja
,,Istuvale daamile" järgnes Viiralti hiilgeteos selles tehnikas ,,Monika" (1942), mis on õieti
kolmikportree ühest ja samast modellist. ,,Istuvat daami" luues olid tal eeskujuna silme ees
vanad inglise meistrid oma virtuooslikkusega materjalide ja faktuuride edasiandmises.
,,Monika" haarab meid kõigi komponentide tasakaalus ja väljendusrikkas tervikluses. Väike