Gyoergy Ligeti
ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad,
kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda
mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid
on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise
materjali struktureeritus.
"Apparitions" (1960) ja "Atmosphères" suurele orkestrile; "Requiem" (1965) sopr,
metsosopr, 2 segakoorile, ork. "Lux aeterna" (1966) 16-häälsele segakoorile a cappella
uus joon helikeeles, kromaatilisuse asemel diatoonilisus, ka selles on ta Euroopas üks esimesi.
"Continuum" (1968) klavessiinile mäng rütmi-, tempo- ja meetrumitajuga. Ooper "Le
Grand Macabre" (1977) lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele, müsteeriumidele,
samas ka grotesksele laadaplatsi-teatrile, muusika on stiilikirju.