Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
lülisid täiendab ning koomale tõmbab.
Pikk vastupanek pidi viimaks ikkagi sellega lõppema,et kõik tähtsamad positsioonid läksid
võõraste kätte. Võõraste käsutada ja kasutada pidid nad andma oma senised ajaloolised
saavutused ja kultuurilised kogemused. Nende käsutada ja kasutada jätma oma maa ja selle aetud
ning kaitstud piirid, oma jaotatud maakonnad ja korraldatud kihelkonnad, oma haritud adramaad
ja puutumata metsmaad, oma sadamad ja kaubateed.
Võõrastele andsid nad tuleviku jaoks n. ü. korralduskava, kus ära märgitud pühad paigad, kus
harjumus ning sünnis on jumalust kummardada, kindlad kohad, kust võib maad kaitsta ja
valitseda, külad ja kohad, mis sündsad rahva kogumiseks ning koostööks. On ju teada, et ka
ristiusu kirikud ehitati meelega enamasti samadele kohtadele, kus rahvas juba paganatena
jumalust austas, lossid aga enamasti maalinnade kohale või nende ligidusse. Losside varjul