ARUTLUS INIMESTE EBAVÕRDSUSE PÄRITOLUST JA PÕHJUSTEST
Ent loomuseisundis, kus kõik asjad
toimuvad alati ühtemoodi ja kus maa palgel ei toimu säherdusi järske ja pidevaid
muutusi, mida põhjustavad ühiskondadesse liitunud rahvaste kired ja järjekindlusetus,
tuleb selliseid olukordi väga harva ette. Metsinimene elab koos loomadega ning peab
end seetõttu juba väga varakult nendega võrdlema. Avastades, et tema osavus kaalub
üles loomade jõu, õpib ta neid mitte kartma. Pange karu või hunt lõksu koos tugeva,
väleda, julge metslasega (sest nimelt niisugused nad ju kõik on), kes on relvastatud
kivide ja tubli teibaga -- siis näete, et hädaoht on vähemalt vastastikune ja pärast
korduvaid katsetusi ei kipu kiskjad, kellele sugugi ei meeldi üksteist rünnata, enam
kallale inimesele, kelle nad on leidnud olevat sama metsiku kui nad ise. Mis puutub
loomadesse, kelle jõud reaalselt ületab inimese osavuse, siis nendega silmitsi seistes
viibib inimene samas olukorras kui teised nõrgemad liigid, kes pole sellest hoolimata